Reede hommikul tegime esimese julge ringkäigu Nicosias ja saime aru, et jalakäijaid siin pole, ammugi kõnniteid. Ribake maad pärast joont, mis märgistab autoteed, on nii napp, et vaata ise kuidas saad. Merike sai aru, et linnajooksust siin midagi küll välja ei tule. Hommik oli väga paljutõotavalt päikeseküllane, lühike varrukas oli ok. Nagu kuum hakkas juba. Kõndisime lihtsalt ühes suunas, kuni esimese suurema ristteeni, ja sealt nägime parki, mis kutsus meid. Lähemale jõudes oli selge, et see koosnes lihtsalt Eesti toataimedest, ainult suurema ja lopsakama variandina. Palme oli küllaga ja midagi veel ja siis oli üks uhke paabulind aia sees, kes keeras ennast meile nii eest kui tagant ja sopsutas uhkelt (või ärritunult ) sabasulgi. Vaatasime seda toretsejat pisut ja kõrval oli emaslind, kelle ainukeseks ehteks oli tutt pea peal. Lehvik ei pannudki ennast kokku ja siis me pöörasime pisut tähelepanu ka õnnetule paarilisele ja liikusime edasi kalade tiigi juurde, kus oranžikas -roosad kalad rahulikult ja väärikalt vee all oma asju toimetasid, samas kui närvilised väikesed sisalikud hulgi kalda peal tõmblesid.
Kell üks, või kaks - me ei olnud endas kindlad, sest kummalgi oli erinevalt meeles, pidime Andromachiga kokku saama, kes kutsus meid enda poole lõunasöögile. Väljas oli juba nii kuum, et kõik riided läksid vahetusse ja Merike otsustas oma uhkete tuttidega plätude kasuks.
Täpsest ajast ei peeta Küprosel midagi, sellest saime juba reedel aru, sest minu mobiilile tuli sõnum: 1.15 võtab keegi meid peal, et Andromaci juurde viia. See keegi osutus bioloogiaõpetaja Renaks, kes on Küprose türklane ja kelle lugu vajab pikemat jutustamist.
Aga Andromachi elas nn oma majas, kus alumisel korrusel elas tema õde perega ja teisel korrusel vend perega. Kolmandal korrusel asuv korter oli väga suur ja avar. Interjööris oli kaasaegne IT kõrvuti vanaaegse ja tõenäoliselt traditsioonilise Küprose mööbli ja nipsasjadega. Söögituba oli ühtlasi kabinet, raamatukogu, elutuba, kus iga nurk omas omaette funktsiooni. Selles korteris puutusime esmakordselt kokku küproslaste tõsiusuga, mis on ortodoks ehk õigeusk. Ikoonid olid eksponeeritud kõrvuti maalidega. Kirikualkoovide imitatsiooniga püha kaminapealne tuletas kangesti meelde Setumaa talumajade pühatsenurki ja ikoonid oma suuruses viitasid väärikusele ja rääkisid rohkem sellest perest kui iial jutuks tuli.
Aga Andromachi elas nn oma majas, kus alumisel korrusel elas tema õde perega ja teisel korrusel vend perega. Kolmandal korrusel asuv korter oli väga suur ja avar. Interjööris oli kaasaegne IT kõrvuti vanaaegse ja tõenäoliselt traditsioonilise Küprose mööbli ja nipsasjadega. Söögituba oli ühtlasi kabinet, raamatukogu, elutuba, kus iga nurk omas omaette funktsiooni. Selles korteris puutusime esmakordselt kokku küproslaste tõsiusuga, mis on ortodoks ehk õigeusk. Ikoonid olid eksponeeritud kõrvuti maalidega. Kirikualkoovide imitatsiooniga püha kaminapealne tuletas kangesti meelde Setumaa talumajade pühatsenurki ja ikoonid oma suuruses viitasid väärikusele ja rääkisid rohkem sellest perest kui iial jutuks tuli.
No comments:
Post a Comment