Reede pärastlõuna

Täna on pühapäev juba, aga ma jäin reede juures pooleli ja niisiis ajas tagasi.

Andromachi juurest läksime pool neli vanalinna, kuhu jõudsid ka lõpuks kõik tüdrukud. Enam-vähem kümne paiku olid kõik üles saanud, söönud, esimesed jutud ära rääkinud ja kuna ilm oli nii ilus, siis väljaski käidud. Ja Helena ja Sixtina tulidki vanalinna reidile lühikestes pükstes. Olgu kohe ette öeldud, et ilm pööras päris külmaks ja tuuliseks. Alguses läksime vaatetorni, kus oli näha Lefkosia-Nicosia ja esimest korda nimetati 1974.aastat, mis hiljem mitu korda uuesti ja uuesti kordus kui ülitraagiline aasta Küprose rahvale. Inglisekeelne film rääkis meile Küprosest- 10000 aastat ajalugu ja tsivilisatsiooni, kuid põhiline on see, et "alates 1974.a on linn nn rohelise joonega pooleks jagatud, seda peavad oma pealinnaks nii Küprose Vabariik kui ka rahvusvaheliselt tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariik". Ja vaatetornis osutati korduvalt sellele linnaosale. Näiteks on sealpool joont iidne kirik, mida türklased kasutavad nüüd mošeena. Isikudokumendiga saab küll sinna poole liigelda, kuid soovitati parem mitte.

"1974. aastal toimus Küprosel riigipööre, peale mida tõi Türgi Küprosele oma väed. Vaenupooli lahutama toodi ÜRO rahutagamisjõud. 1983.aastal kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Ülejäänud saarel toimib 1974. aastast rahvusvaheliselt tunnustatud Küprose Vabariik.

Nicosia vanalinn üllatas meid täiega. Eestlase jaoks on vanalinn vanad müürivahed, sopid, keskaegne Tallinn. Nicosia vanalinn on mahajäetud majad, urkad lobudikud, graffiti, üleüldse üks slumm. Ehk sõna otseses mõttes vana linn, mida nagu kellegi jaoks vaja ei ole. Pilk jääb pilk peatuma mõnel võrel või ripakil uksel või ornamendil.

Ja selle kõrval pisut paremas seisus väikesed käigud, kitsad tänavad treppidena mäest alla, mis on pilgeni täis käsitööd, mida sulle aktiivselt müüa püütakse.

Kiriku juures nägime pruutpaari uksest välja tulemas ja hiljem sattusime veel ühe pulmaseltskonna peale Küprose peapiiskopi uhke residentsi juures. Pulmaseltskonnad olid väikesed, aga autod uhked. Peapiiskopi kirik ja sinna kuuluvad hooned oli üks väheseid tõsiselt hoolitsetud ajaloohõngulisi maju. 

Lugu selline, et Küprose esimeseks presidendiks sai ka peapiiskop.

Midagi on vanalinnas suudetud ka taastada:

Sellised märgid olid maas turistide jaoks- nii sai kaardi järgi liikuda

 Vana linnaosa ümbritseb linnamüür , mis kohati on päris madal ja ei paista hästi väljagi.

Jalakäijate tsoonis on poed ka laupäeval - pühapäeval õhtul kaheksani lahti ja meie väike seltskond suutis lõpuks veel veidi šopata- igatahes olid Helenal järgmisel päeval ilusad sinist värvi sulgedega kõrvarõngad ja küllap teistelgi veel midagi. Viimase päikesega sai ühe väikese palmi all mitu pilti tehtud. Neid ilusaid eesti tüdrukuid olete nüüd mitu päeva siin blogis juba vaadanud, vahetan selle pildi peagi välja.

Ja nüüd ma lõpetan reedese päeva ära! Nii palju on veel ees ootamas.