Reede, 20.aprill

Selle päeva lugu tuleb homme. Ja nüüd head ööd. Villane tekk üle pea.

Friday morning at about 2.15

Saabumise kohta niipalju et.... Küprosel oli passikontroll, sest see ei ole Schengeni riik. Kohvrid saime ka kõik õnnelikult kätte. Merikese kohver oli kõige pisem. Siis hakkasime välja liikuma ja küllap nüüd läks ärevuseks lahti. Ja siis hakkas Maarjal nina verd jooksma. Teised juba väljas, kus bussijuht ootas sildiga Kanepi Vallavalitsus ( selle olid nad võtnud meie ametliku kirja päisest) Meil läks veel natuke aega, aga polnud hullu, Maarjal kõik korras ja meie väljas. Mõnusalt jahe Küprose öö ootas ja esimesed palmid ja rohelus. Väike buss viis meid Larnacast Nicosiasse. Bussis selline konditsioneer, et kohe hakkas külm ja bussijuht kihutas nii kuidas suutis, umbes 50 km sõitu. Olgu kohe öeldud, et Nicosia on tegelikult Lefkosia - see on kreekakeelne nimetus, mis on siltidel. Pealinna nimi Nicosia on Latin, nagu meie vastuvõtja ütles.

Nicosias kiirust maha ei võetud, ehk rallitasime läbi linna kuni meie hotellini ASTY. Seal autod ees ootamas - jõudsime ju kohale mingi kell 4 vist. Ja mõne minutiga leidsis Küprose tüdrukud meie tüdrukud üles ja pakiti kiiresti autodesse ja läinud nad olid.

2 õpetajat jäid üksi hotelli maha. Andromachi ( meid vastu võttev õpetaja) seletas meile midagi järgmise päeva kohta, teine õpetaja püüdis meile kaardi peal hotelli asukohta täpsustada ja siis nad kadusid minema. Tuppa minnes selgus, et nagu kõhe ja öösel läks tõsiselt jahedaks, otsisin kapist villase teki välja. ÖÖ algas kell 5 hommikul. Küprosel on Eestiga sama aeg.

Siin on kaks uimast õpetajat reede hommikul. Merike saatis mulle varahommikul 9.00 sõnumi, et ta on ikka veel veepuuduses, peaks minema kohvi ja vett jooma. Hommikusöök lõpeb kell 10.00. Algselt mõtlesin küll kauem magada, aga olgu siis, ega ma siia magama ei tulnud.

Hommikusöögi pakkumine oli rikkalik, omletti , munaputru ja peekonit sai tellimise peale. Kohvi kallamisel ajasime kohvi laua peale ja siis pärisime, et kus meie omlett on, märkamata, et see oli juba lauale toodud. Homme vaatame hommikusööki selgemate silmadega.

Neljapäeva õhtu Frankfurdis

Oleme tagasi.
Frankfurt- Euroopa suurim lennujaam, tohutu suur.
Liikusime kindlalt - direktor Merike ees ja õpetaja Merike taga. Kõik teed viisid lõpuks õige värava juurde. Tunnike aega ringi liikumiseks. Saksamaa ilm oli imelik - taevas nägi sünge välja nagu suure tormi ootel.

Larnaca lend nihkus 40 minutit edasi, rahvas muudkui ootas, meie ka ja väsimus hakkas kallale tulema, sest öö lähenes.

Aga lennuki peale me saime ja õhus tegi piloot selle aja tasa, nii et kohale jõudsime õigeaegselt kell 2.10 öösel. Lennukis anti padi ja tekk ka, kõik püüdsid magada, Veronika kurtis , et naaber Eleri oli liiga nukiline. Et reis igav ei oleks, anti jälle süüa - soe makaroniroog. Kuidagi sai fooliumi pealt ära ja maitses küll. Mingi šokolaadi maius oli ka. Merike K oli juba vedeliku puuduses ja teised ka muudkui jõid vett. Maarjal kõrvad lukus. Lennuk oli rahvast täis.

Öine maandumune Larnacas oli imeline, sest lennukiaknast paistis tuledes linn. Larnaca lennujaam on kohe vee ääres.

See pilt on Nicosia katustest, lähemal katuse peal on näha veetünn - tavaline pilt, sest vesi ei ole Küprosel nii endastmõistetav kui meil. Sel aastal polnud probleeme, sadas vihma ja oli ka lund. Tünnid on tagavaraks, kui vesi peaks otsa sama. Süsteem on päris keeruline. Raskematel aegadel püütakse merevett soolast puhastada ja paljud käivad ka igapäevast vett lihtsalt ostmas suurte kanistritega - ajal kui valitseb veepuudus. Ka päikesepaneelid paistavad fotol. Ja üldse on katused koht, kus käiakse, näiteks grillimas. Meie olime Andromachi maja katusel vaadet nautimas. Maa peal eriti ruumi ei ole, maja majas kinni ja aedasid ka pole.

Neljapäev, 19.aprill

Hommik koolis. Kiiresti mõned voldikud veel vaja teha. Tänu Erkile ja Katrinile sais need välja prinditud: viimased olid siis ERkide, Katrini ja Eleri omad. Kooli kingitused kottidesse pakitud. Kõik korras, kõht täis ja bussi. Ja Kanepi jäigi selja taha.

Sõit Tallinnasse- kuidas keegi - mõni magas, mõni mängis kaarte, mõni ajas juttu. Kristiine keskus paistis, aga bussijuht oli meil nii kaval, et tuuritas 20 minutit edasi tagasi ja ringiratast mööda ringteed, enne kui lõpuks parklasse arvas sõitvat. Jälle sööma, mõned vajalikud ostud ja siis uuesti bussi, et lennujaama sõita. Saatjad tulid veel kallistama ja pisaraid valama, aga midagi polnud teha, Küpros ootas!

Lennujaamas kõik ok, check in oli kodus tehtud, kohvrid ära ( kõige raskem polnud 20 kg -gi - 23 oli lubatud). Turvakontrollist läbimine võttis aega, sest kõik pudelikesed kontrolliti üle - kas ikka in alla 100 ml kaasaarvatud hambapasta ja kreem). Saapaid ei pidanudli jalast võtma!

Nii- ja juba tekkis reisija meeleolu - kellel lennuhirm ja kellel lennurõõm. 5 meie seast polnud varem kordagi lennanud ja... aga tagasi pöörduda ei saanud! Mari oleks vist tahtnud.

Tore on - lennukisse! Kohad läbisegi - Maarja ei saanud Sixtina juurde ja Veronika istus uhkelt üksinda - aga polnud viga. Rihmad kinni ja Lufthansa tõüusis õhku- kellel pisarad voolasid ja kes pigistas silmad kinni ja kes kattis näo üldse kinni ja kes lihtsalt vaatas mis toimub ja kellel oli jumala ükskõik. Õhkutõusmisel ja maandumisel olid lutsukommid kõige paremad.

OK. Ja siis rahunes kõik maha, toodi süüa - seentega pitsa. Maarja sõi ja Sixtina keeldus. Juua sai kõike, ja tüdrukud hakkasid kohe lugema. Sixtina sõi minu ja Merikese koolipirukad ära, mille üle oli meil väga hea meel. Maarja istus minu kõrval ja luges Liibanoni lugu, Sixtina ja Helena lugesid ka midagi. ja juba Frankfurt ja maandumine. Maarjal lõplikult kõrvad lukus.

Teised siiski midagi kuulsid.

Nagu arvata, värav B20 oli vahetunud B27-ga. Järeldus: lennujaamas loe hoolega tabloosid.

Aga nüüd jääb jutt pooleli, sest me läheme Merikesega korraks välja.