Pühapäev, 22.aprill

Päev algas traditsiooniliselt nihkes 8.30. Kogunesime hotelli juurde ja kõik olid otsustanud, et tuleb ilus ilm (ega ei eksinudki). Merikesel oli täna kollane pluus seljas, selle järgi on mul hea eristada, mis päev on. Eile oli roosa päev. Tüdrukud käisid Helena juures sünnipäeval. (Pean ausalt kohe ütlema, et mul ei püsi uute sõprade nimed kohe üldse meeles.) Midagi me sellest peost eriti teada ei saanud: muusika enam vähem sama nagu meil, Maarja ja Mari tantsisid;Veronika väitis, et kellelgi oli lööki, aga poisid olid imelikud. Riides olid Küprose noored olnud ükskõik kuidas, kingitusi toodi küll mõned, aga lilli üldse mitte.

Troodose mägedesse minek. Algul sõideti läbi nn Red Villages ehk Krasochoria . Punaka mullaga piirkond on väga viljakas ja siin kasvavad Küprose suured ja magusad kartulid. Igatahes käimas oli kartulivõtt. Küsimusele, mitu saaki saab, ei teadnud õpetaja midagi vastata peale selle, et "mitu". Iga vao vahel oli näha veevoolikud ja samuti kõikidel muudel põldudel ja oluliste taimedeümber. Kui veevoolikut polnud, siis see taim ka suve üle ei ela.  

Sihiks Omodose veinikülad tõusime järjest kõrgemale.. Sõit pakkus tükk aega mõnusat aknast välja vaatamist. Kuigi tee lookles pidevalt üles poole ja ette või taha vaadates olid need serpentiinina kulgevad teed mäe külgedel päris kõhedaks tegevad, siis bussis polnudki hirmus. Üritasime pisut läbi bussi akna pildistada.Väidetavalt on kõrgeim tipp Olympos kuskil 1552, nii kõrgele me muidugi ei jõudnud, aga tagasi alla koju sõites kippusid kõrvad lukku minema.

Alumisel pildil paistab tagasilõigatud viinamarjaistandik.

Me olime liikumas Galata-Kakopetria külade piirkonda, mis on umbes 60 km Nicosiast ja mida peetakse eriliseks mägikülade piirkonnaks, kus on palju vanu kirikuid. Esimene peatus oligi vana kirik, mis esimese korraga oli lukus ja pärast väikest ringsõitu tulime tagasi. 

 Panayia Podithou kirikus ei tohtinud pildistada. Aga me kuulsime selle bütsantsikiriku lugu. Kirik töötas mungakloostrina, mille tõttu õnnestuti säilitatada kiriku sisemuse nikerdustega puitistmed ja ikoonid tänapäevani. 10 sellist kirikut Küprosel on arvatud UNESCO kultuuripärandi hulka.Kiriku seina sees on augud, mida vanasti kasutati "mikrofonidena" - et kirikuteenistused välja kostaks, sest pisikesse kirikusse ei mahtunud kõik sisse.

Järgnevad pildid on lihtsalt ühest külakesest, kus me aega parajaks tegime.

Päike läks järjest erksamaks ja teada oli, et pärast järgmist kirikut läheme sööma. See oli tõeline kohalik söögikoht, kus liha just parasjagu vardas küpses, kui me kohale jõudsime. Pakuti kana, sealiha, kohalikke suuri kartuleid, rohkes õlis salatit, riisi viinamarjalehes ja midagi makaronilaadset. Päike lausa lõõskas ja põhjamaine eestlane keeras näo truult päikese poole. 

Kõrvuti päikesenäljas eestlastega olid varjusistuvad küprose tüdrukud, kaugemal kaks küprose õpetajat ajamas juttu eesti õpetajatega ; liha eemal vardas suitsemas, kuumus ja mõned autod mööda sõites vilistamas; küprose naised sees askeldamas. Selle kirjaniku kätt vääriva ja ajas seisatunud stseeni keskel mängisid kaks  kohalikku küprose meest suurima rahuga ja ennast mitte millestki häirida lastes mingit rahvuslikku täringumängu.  Malelaud oli tagurpidi keeratud ja ümmargused kabenupud sees. Täringuviskeid saatsid hüüatused ja ainukeseks takistuseks oli liha, mis peagi valmis sai ja küprose naiste kamandamine. 

Päike pani küprose tüdrukud muretsema, et ega me äkki päikesepistet ei saa; Merike üritas seda meie tüdrukutele selgeks teha, max oli see, et suutsime pead rätiga kinni katta- Lõunasöögi lõpuks oli tegemist vähemalt mõnede korralike araabia naistega.

 

 

Mägede käsitöökülad on kuulsad oma pitsikudujate poolest. Külad on täis turistidele mõeldud suveniiripoode, samuti käib kauplemine tänaval. Kuulsamad on kohalikud pitsid, heegeldatud linast on hästi palju, ka kõik hõbedamüüjad ütlevad, et "see on kohalik käsitöö".

Omodose käsitöökülas asub  Püha Risti kirik.

Ja siin on veinimuuseum, kus kohalikku veini sai maitsta ja osta. Müüja oli vene rahvusest, ütles juba mitu aastat Küprosel elavat ja teadis hästi Eestit, sest ETV oli ühe saate tema veiniärist teinud. Kõik veinid on sellest piirkonnast, seletas aktiivne müügimees.

 Vein ja muud suveniirid ostetud oligi tagasisõit, kulgesime ümber Troodose mäestiku tagasi ja viimane peatus oli metsa sees, selline koheselt madalama temperatuuriga piknikukoht. Tegelikult oli see meie mõistes väga suur mitme katusealuse ja grillikohaga ala.Kõik olid suhteliselt väsinud, ega me välja anam ei viitsinud minna. Doris ja Mari keksisid mõnusalt veel. 

Üleüldse on meie tüdrukud nii vahvad. Bussi igast nurgast kostab vahetevahel naeru. Sandra, Helena ja Eleri istuvad taga ja pidevalt keegi naerab seal. Mari ja Doris itsitavad omaette meie taga ja vahetevahel lahvatab Maarja lõbus naer. Veronika on omaette vaatamisväärsus. Vahepeal pillub oma erilisi mõttekillukesi, ükskord oli üks püksisäär üleval ja hiilgas oma valge säärega. Teinekord lõi oma uhke uue kübara pähe.

Pühapäeva õhtul läksime veel linna jalutama ja sellest päevast aitab nüüd.!

Laupäev, 21.aprill

Ma mõtlen, et selle päeva kirjutab Merike, ma panen pildid juurde.

Reede pärastlõuna

Täna on pühapäev juba, aga ma jäin reede juures pooleli ja niisiis ajas tagasi.

Andromachi juurest läksime pool neli vanalinna, kuhu jõudsid ka lõpuks kõik tüdrukud. Enam-vähem kümne paiku olid kõik üles saanud, söönud, esimesed jutud ära rääkinud ja kuna ilm oli nii ilus, siis väljaski käidud. Ja Helena ja Sixtina tulidki vanalinna reidile lühikestes pükstes. Olgu kohe ette öeldud, et ilm pööras päris külmaks ja tuuliseks. Alguses läksime vaatetorni, kus oli näha Lefkosia-Nicosia ja esimest korda nimetati 1974.aastat, mis hiljem mitu korda uuesti ja uuesti kordus kui ülitraagiline aasta Küprose rahvale. Inglisekeelne film rääkis meile Küprosest- 10000 aastat ajalugu ja tsivilisatsiooni, kuid põhiline on see, et "alates 1974.a on linn nn rohelise joonega pooleks jagatud, seda peavad oma pealinnaks nii Küprose Vabariik kui ka rahvusvaheliselt tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariik". Ja vaatetornis osutati korduvalt sellele linnaosale. Näiteks on sealpool joont iidne kirik, mida türklased kasutavad nüüd mošeena. Isikudokumendiga saab küll sinna poole liigelda, kuid soovitati parem mitte.

"1974. aastal toimus Küprosel riigipööre, peale mida tõi Türgi Küprosele oma väed. Vaenupooli lahutama toodi ÜRO rahutagamisjõud. 1983.aastal kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Ülejäänud saarel toimib 1974. aastast rahvusvaheliselt tunnustatud Küprose Vabariik.

Nicosia vanalinn üllatas meid täiega. Eestlase jaoks on vanalinn vanad müürivahed, sopid, keskaegne Tallinn. Nicosia vanalinn on mahajäetud majad, urkad lobudikud, graffiti, üleüldse üks slumm. Ehk sõna otseses mõttes vana linn, mida nagu kellegi jaoks vaja ei ole. Pilk jääb pilk peatuma mõnel võrel või ripakil uksel või ornamendil.

Ja selle kõrval pisut paremas seisus väikesed käigud, kitsad tänavad treppidena mäest alla, mis on pilgeni täis käsitööd, mida sulle aktiivselt müüa püütakse.

Kiriku juures nägime pruutpaari uksest välja tulemas ja hiljem sattusime veel ühe pulmaseltskonna peale Küprose peapiiskopi uhke residentsi juures. Pulmaseltskonnad olid väikesed, aga autod uhked. Peapiiskopi kirik ja sinna kuuluvad hooned oli üks väheseid tõsiselt hoolitsetud ajaloohõngulisi maju. 

Lugu selline, et Küprose esimeseks presidendiks sai ka peapiiskop.

Midagi on vanalinnas suudetud ka taastada:

Sellised märgid olid maas turistide jaoks- nii sai kaardi järgi liikuda

 Vana linnaosa ümbritseb linnamüür , mis kohati on päris madal ja ei paista hästi väljagi.

Jalakäijate tsoonis on poed ka laupäeval - pühapäeval õhtul kaheksani lahti ja meie väike seltskond suutis lõpuks veel veidi šopata- igatahes olid Helenal järgmisel päeval ilusad sinist värvi sulgedega kõrvarõngad ja küllap teistelgi veel midagi. Viimase päikesega sai ühe väikese palmi all mitu pilti tehtud. Neid ilusaid eesti tüdrukuid olete nüüd mitu päeva siin blogis juba vaadanud, vahetan selle pildi peagi välja.

Ja nüüd ma lõpetan reedese päeva ära! Nii palju on veel ees ootamas.

Pühapäeva hommik

8.10 on kell ja hommikusöök juba söödud. Munapudrust oleme loobunud, mina oliividest ei ole ja mustad kuivatatud ploomid on ka väga head. Kohvi käib mulle küll, kuigi see on sellest traditsioonilisest valikutega kohvimasinast. Merike eelistab alustuseks pisikest tassi türgi kohvi, teised kõik on tema jaoks lahjad. Muidugi on saadaval juust vorst sink, igatsorti helbed ja moosid , tüüpilised kivikõvad kuklid ja mingid muud asjad veel. Jogurtid ja puuvili, röstsaiad. Üks sinepine marineeritud köögiviljasegu , mis alguses mulle väga meeldis, aga täna oli kuidagi kahtlane. Kõige tipp on aga vene keelt suurepäraselt valdav teenindaja, kes täna meiega juba pikemasse vestlusse laskus ja Merike saab praktiseerida oma head vene keele oskust ja mina räägin siis umbes nii, et " Sevodnja mõ poidöm v mountains."

Pistsin käe aknast välja ja tundub jahe. Ja udu.

Reede, 20.aprill

Tegelikult on praegu 00.00 laupäev vastu pühapäeva ja igatsugu asju on vahpeal juba olnud, aga reedese päeva peale jäin ma pidama.

Reede hommikul tegime esimese julge ringkäigu Nicosias ja saime aru, et jalakäijaid siin pole, ammugi kõnniteid. Ribake maad pärast joont, mis märgistab autoteed, on nii napp, et vaata ise kuidas saad. Merike sai aru, et linnajooksust siin midagi küll välja ei tule. Hommik oli väga paljutõotavalt päikeseküllane, lühike varrukas oli ok. Nagu kuum hakkas juba. Kõndisime lihtsalt ühes suunas, kuni esimese suurema ristteeni, ja sealt nägime parki, mis kutsus meid. Lähemale jõudes oli selge, et see koosnes lihtsalt Eesti toataimedest, ainult suurema ja lopsakama variandina. Palme oli küllaga ja midagi veel ja siis oli üks uhke paabulind aia sees, kes keeras ennast meile nii eest kui tagant ja sopsutas uhkelt (või ärritunult ) sabasulgi. Vaatasime seda toretsejat pisut ja kõrval oli emaslind, kelle ainukeseks ehteks oli tutt pea peal. Lehvik ei pannudki ennast kokku ja siis me pöörasime pisut tähelepanu ka õnnetule paarilisele ja liikusime edasi kalade tiigi juurde, kus oranžikas -roosad kalad rahulikult ja väärikalt vee all oma asju toimetasid, samas kui närvilised väikesed sisalikud hulgi kalda peal tõmblesid.

Kell üks, või kaks - me ei olnud endas kindlad, sest kummalgi oli erinevalt meeles, pidime Andromachiga kokku saama, kes kutsus meid enda poole lõunasöögile. Väljas oli juba nii kuum, et kõik riided läksid vahetusse ja Merike otsustas oma uhkete tuttidega plätude kasuks.

Täpsest ajast ei peeta Küprosel midagi, sellest saime juba reedel aru, sest minu mobiilile tuli sõnum: 1.15 võtab keegi meid peal, et Andromaci juurde viia. See keegi osutus bioloogiaõpetaja Renaks, kes on Küprose türklane ja kelle lugu vajab pikemat jutustamist.
Aga Andromachi elas nn oma majas, kus alumisel korrusel elas tema õde perega ja teisel korrusel vend perega. Kolmandal korrusel asuv korter oli väga suur ja avar. Interjööris oli kaasaegne IT kõrvuti vanaaegse ja tõenäoliselt traditsioonilise Küprose mööbli ja nipsasjadega. Söögituba oli ühtlasi kabinet, raamatukogu, elutuba, kus iga nurk omas omaette funktsiooni. Selles korteris puutusime esmakordselt kokku küproslaste tõsiusuga, mis on ortodoks ehk õigeusk. Ikoonid olid eksponeeritud kõrvuti maalidega. Kirikualkoovide imitatsiooniga püha kaminapealne tuletas kangesti meelde Setumaa talumajade pühatsenurki ja ikoonid oma suuruses viitasid väärikusele ja rääkisid rohkem sellest perest kui iial jutuks tuli.