Laupaev, 21.04 kirjutatud teise Merikese (Merike K) poolt

No nii.
Merike kaskis mul kirjeldada laupaeva. Oleme tana koolis - esitlused said labi ja nyyd toimub grupitoo arvutiklassis. Mina kasutan siis arvutivoimalust. Ainuke probleem - klaviatuuril puuduvad tapitahed.... Loodan, et see ei sega lugemist.

Laupaev oli ekskursioonipaev. Plaanis oli kirjas, et valjasoit on 8.00. Eelmisel ohtul oeldi meile, et siiski 8.15 oleksime valmis. Nii siis laksime Merike L kell 7.30 sooma - moosisai, kohv, puuvili. Ja Merike l muidugi maitseb igasugu soolaseid lisandeid: igat varvi oliivid, mingi marineeritud segu, marineeritud paprikad jms. Oleme korralikult oigel ajal valmis ja ootame maja ees. Eleri juba ootab meid hotelli puhkeruumis, teised hakkavad aga alles saabuma. Kell on 8.15, kuid kohal oleme neljakesi. Vaikselt tullakse. Lopuks jouavad kohale ka opetajad ja kell 8.50 soidame valja.

Esimene oppetund - ara kiirusta!!! Selleks et sulanduda keskkonda tuleb olla vaga rahulik ja hingata ning votta rahulikult.... Ja seda on minul ju koige raskem teha!

Soit laheb lahti - meie tydrukud istuvad koos ja vahetavad esimese ohtu muljeid: kes mida soi, kelle kodus millised kombed on. Soidame yle tunni ning jouame Famagusta "surnud linna". Laheme majja, kus naidatakse meile filmi Famagusta hiilgeajast enne 1974 ja pärast. Ülevalt saab pikksilmaga vaadata tyhja linna. Saame uue kogemuse.
Fotol paistab Türgi lipp ja alumisel pildil on taamal kõrguvad tühjad pilvelõhkujad.

1974. aastal tyrklased lihtsalt vallutasid ilusa mereaarse linna, kus oli suurem osa Kyprose hotellidest, kus viibis enamus turistidest, ning mille sadam vahendas enamust kaubavahetust. Kohalikud pidid pakkima oma asjad ja saadeti minema. Majad, korterid jaid nii, nagu nad olid: sisustus sisse, noud lauale jne. Pogenikud laksid yle saare laiali. Hiljem valitsus andis neile majad, kus nad elada said, kuid raha mitte. Kogu nende vara jai sinna. Tyrklased on praeguseks ymbritsenud linna okastraadiga ja kedsagi sinna sisse ei lase. Ainult moned turklased elavad seal, sest paljud ei taha sinna elama tulla, kuna ei tea, jarsku saab Kypros linna tagasi ja tyrklased peavad minema minema. Kypros on poordunud abi saamiseks EL ja YRO poole, kuid siiani on probleem lahendamata... Meie ei saa aru, kuidas kaasajal ei saaa probleemi lahendada ja endine rikas linn on taiesti tyhi "surnud"....

Soit jatkub mere poole, paike tuleb ka valja ja koik laheb lobusamaks.

Peatus tuleb uhes uhkemas kuurortis nimega Protaras, Agia Napa lähedal, mis turismiinfo järgi on üks noorte paradiis.Mõlemad asuvad kaardi peal saare parempoolses osas. Mitte see ülemine tipp, mis on türklaste käes, vaid allpool. Jalutame mere aares. Meid voorustavaid opetajaid on tana kokku 6. Nad pakuvad valja, et vaga julged voivad proovida vett. Meie Merikesega ei jata ju voimalust kasutamata.... Vesi on vaga puhas, hele/ helesinine ja SOE!!!! 18 kraadi vahemalt. Kohalikud vaatavd meid jopedes. Onneks on teisi kahvanagusid ka rannas ja moned neist isegi vees. Tunneme ennast vees fantastiliselt. Parast seda veel 20 minutit paikest ja ollalaaa!!! 

Parast ilmneb, et tydrukud ei julgenudki vette minna - kohalikud lohutasid, et nemad ujuvad kyll ainult juulis, augustis, kui vesi on SOE.

Siin on opetajate ja opilaste vahel selge vahe. Opilased hoolitsevad kulalisopilaste eest, opetajad opetajate eest ja molemad grupid on eraldi. Eelmises peatuses viiakse meid kohvi jooma ja yllatuseks saame teada, et kohvi pakutakse ainult opetajatele ja lapsed ootavad meid valjas.... Meil on vaga naljakas olla ja vabandame parast laste ees - meie jaoks on see komme vooras. Seal kohvikus teen mina ka toreduse. Ajame juttu Kyprose ajaloost, joome Kyprose kohvi, kui yks opetaja tuleb minu juurde ja kysib, kas ma tahan {pai}. Mina saan aru, et kas ma tahan maksta ja vastan JAH. Merike vaatab mulle juba naljakalt otsa ja kysib, et kas sain ikka aru, et mult kysiti koogisoovi ({pai} ... Kook saabus ja vaene Merike pidi hakkama kooki sooma... Pakkusin koigile, et aidake mind !!!

Lounaaeg aga joudis katte ja meid Merikesega viiakse sooma. Lapsed olid ennast toitlustanud hamburgeritega. Kysitakse, kas me kala soome. Soome kyll ja nii tellitakse meile meze. See on 20 (jah toesti 20) taldrikut erinevat kala. Alustame kylma kalaga: marineeritud, praetud, krevetisalt. Siis laheb asi soojamaks: mingid homaarid ja muud mereelukad, keda mina ei armasta, kuid mis Merikesele meeldivad. 

Ja nii edasi ja edasi. Lopeb asi sooja suitsustatud kalaga ja siis magustoiduks magus kook.

Oli hea. Otsustame Merikesega, et ohtusoogi jatame vahele... See oli mitme soogikorra eest. Kogunema pidime edasisoiduks kell 14.45. Sellel ajal meie veel soome, kell on 15.00 ja ikka soome, ning peale minu ei ole keegi narviline, lopuks 15.15 tuuakse eelnimetatud magus kook ja 15.20 lahkume restoranist. 15.30 jouame lopuks bussi juurde. Meie noored olid ooodanud, oodanud ja lainud siis poodidesse. Tulid siis nemad ja bussiuksed sulgusid (ainult 45 minutit hiljem, kui planeeritud oli!)

Nyyd soidame vaatama koopaid ja korget mererannikut. Meri on vaga -vaga ilus. kaljud korged ja meri sygav. Vene poisid teevad kaljudelt vettehyppeid ja nahes kauneid blondiine lahevad hypped jarjest tihedamaks, ilusamaks ning ohtlikumaks. Meie vaatame ja kohalikud neiud kiljuvad. Lihtsalt ilus! See on koht, kus armastavad abiellujad kaia ning kuna on laupaeva ohtu, siis pruutpaar on kaljudel pildistamas.

Vaatame veel looduslikku silda (vaata pilti), mille on teinud meri ja tuul.

Siit on veel huvitavaid pilte, aga mul said patareid tühjaks! Vahest saab kellegi käest! Saingi: siin on veel Helena, Mari ja Veronika pilte

Kojusoit jatkub - tydrukud on vasinud ja bussis toimub kollektiivne tukkumine - varske ohk ja meri on oma vasitava too teinud. Kell kuus saabume Nikosiasse ja algab vaba aeg. Tydrukud lahevad peredesse ja meie Merikesega tutvuma linnaga. Eelmisel ohtul oli meile kyll oeldud vastuvotjate poolt, et jalutamine ei ole vaga IN kuid meie Merikesega jalutame vanalinna vaatama.

Tutvume peatanavaga, mida eelmisel paeval meile naidati ja ilmneb, et turistidele moeldes on poed ka laupaeval kella 20.00-ni avatud. Nii tutvume peatanava melu ja suveniiripoodide valjapanekutega ja  nii kell pool kymme oleme oma toas tagasi.  Pikk paev lopeb...

Siin on pildid Nicosia vanalinnas asuvast piiskopikirkust, millest reedese päeva juures juba juttu oli.

Koolis esmaspaeval

Selline on esmaspäeva hommik, ehk Merike on kirju.

 Kool algab Kykkose Lütseumis kell 7.30. Koolis õpib umbes 500 õpilast ja on 50 õpetajat. Meie mõistes on see puhas gümnaasium kolme gümnaasiumi klassiga. Nädalavahetuse 2 ekskursiooni ja programm peredes on meid juba nii palju kurnanud, et varahommikune kooli jõudmine on kõigile raske. Mõned jäävad ka hiljaks. Küproslastele on see esimene päev pärast lihavõtte vaheaega.

Meie ringkäigul mööda koolikompleksi jäid silma mitmed siseõued, kus õpilased olid vaheaegadel, ja ikoonid või pühakujud, nii suuremad kui väiksemad, mida võis näha igas klassis. Kooli mööbli vanust võib määrata täiskirjutatuse astme järgi. Kui õpilased on veel vähe jäädvustanud, siis ilmselt uuem, aga õnnestus ka küllalt vanemaid laudu näha, mis hiilgasid tekstidega igast küljest. Sarnaselt mõjuvad ka igasugu seinad, kinnisemad koridorid on vähem graffitit täis, mõned pikad seinääred on kunstiotstarbeliselt ära kasutatud, teised lihtsalt täis soditud. Siseõues käis küll koristaja prahti pühkmas, aga kooli aiatagune oli sodi paksult täis. Koolis ei ole lubatud suitsetada, kuid neid suitsetajaid nähti igal pool. Ka õpetajaid, kes suitsetasid koolisöökla eesruumis. Üldiselt on õpilastel võileivad kaasas, ja koju saavad kõik nagunii kella ühe paiku.

Oleme praegu koolis arvutiklassis ja kaib mingi melu, kus labisegi toimub mingite programmeeritud ulesannete lahendamine. Kirjutada pole lihtne, sest klaviatuur on tappideta ja muidu ka teistsugune. Aga larm laheb jarjest kovemaks. Seljataga on 3 esitlust: Kupros ja Eesti, Nicosia ja Kanepi,  Esitlused said suureparaselt tehtud. Koik narveerisid hullusti, sest suur auditoorium tuli rahvast / tumedaid kuproslasi paksult tais.


Meie tudrukud tegid koike igatahes paremini kui Kuprose omad, Veronika jagas uhkelt voldikuid ja me olime vaga korralikud ja tahtsad. Saime teada ka moned faktid Kuprose kohta, mida me varem ei teadnud, naiteks neil on rebased tavaline loom ja magedes on erilised koverate sarvedega sokud. Ja siis on veel eeslid, millega vedada kotte voi midagi sellist.

Klassis oli kogu aeg nii kova larm, et direktor Merike oli vaga rahutu ja meie koik hakkasime usna vasima sellest.
Aga valja ilmusid moned opetajad, kellele me saime kingitused ule anda. Direktor oli nii tahtis isik, et alles kolmas kord paasesime tema vastuvotule. Eesruumis oli sekretar, kes helistas kdirektori kabinetti ja kusis, kas meid voetakse vastu. Ametlik osa labi ja siis raakisime pikalt ilmast, molemad riigid kiitsid ennast ja teineteist. Tunnikell oli ammu sees ja lapsed ootasid, aga meie muudkui joime ...kohvi muidugi.

Esmaspäev lõppes umbes 1-2 paiku, kui kõik sõitsid kodudesse laiali ja meie õpetajad läksime Andromachi juurde lõunale. Lõunaks oli suur salat lihaga pita taskus, mis kõik kokku oli väga maitsev. Ostsime hiljem pitat ka koju kaasa. Pita on selline hästi õhuke pannkoogisarnane sai, mile vahel võib ükskõik mida serveerida.
Lõunalt lahkusime jala hotelli ja päike hakkas jälle kuumama. Pärast puhkust tegime põhjaliku linna šopppamise tuuri.